stuck in the toiletroom

Niiii, juba on käes juuli, varsti juba august ja siis kodu paistab jälle. Lõpp hakkab järjest kiiremini minema, kindel see. Teen viimaste päevade kokkuvõtte, minust ikka järjekindlat blogipidajat ei saa.. igatahes üleeile ehk siis esmaspäeval käisime hommikul linnas, Ciutas. Tahtsime Mercadonasse minna, suur kauplus, kust saab kõike vajalikku, aga meil seda pudipadi nii palju vaja, et tahtsime Ricardoga autoga minna. Rics aga oli hommikul tööl ja siis me läksime varem linna, leppisime kokku, et tagasi siis tuleme koos. Rääkisime aga üksteisest mööda ja kui olime juba tükk aega linnas kolanud, burgerking’sis burksid ära söönud, hellasime Ricsile, et kus ta siis kondab.  Ta teatas meile, et on juba Mercadonas. Igatahes meie saime aru, et ta võtab meid linnast peale ja lähme koos sinna poodi, ta sai aru, etkohtume seal.. Nojah, käis siis poes ära, võttis meid linnast peale ja tulime ära koju. Peab nüüd mõni päev uue katse tegema poodiminekuks. Eile, teisipäeval, oli Annikal sünna. Meie kooliõde, kes elab Keitoga teises linnas. Selle puhul läksime siis kõik Cova d’en Xoroi’sse, mis on klubi, mis on ehitatud merekohal olevatesse koobastesse. See koht on tõsiselt vapustav, kes veits viitsib, guugeldage ja vaadake pilte! Öösel seal midagi jäädvustada oli suht võimatu. Kuna meil tekkis trantspordiga väike probleem, tuli hea Keito meile järgi, see koht asub siis meie kodulinnast u mingi 60km kaugusel. Pidu oli väga äge, rahvast oli palju, saksofon terve öö taustaks. Väga tore oli kõiki oma eestlasi näha. Aga Cova d’en Xoroi on tõesti uus kõige lemmikum koht mul!

Hommikul põõnasime, kuni und oli, käisime söömas ja siis läksime merre väiksele värskendusele, mis oli parim taastus üldse. Mõtlesime, et hakkame nüüd iga hommik käima ujumas (päris viitsimegi), lihtsalt nii superhea olla seal vees.

Töö juures Toro Negros tegime veits naltsi ka täna ikka. Nacho (töökaaslane) saatis mind siis õhtul naistevetsu paberit juurde viima, seal oli veel üks norrakas oma tütrega. Juhtus siis nii, et suutsime sinna vetsu kinni jääda. Toaleti uks ei tulnud lihtsalt enam lahti. Siis kui lõpuks keegi kutsuti, logistati selle lingi kallal kaua ning lõpuks loobuti ning löödi uks eest. Kui boss mind nägi, siis ütles, et oleks ta teadnud, et ma ka seal sees, oleks ta selle ukse kinni jätnudki. Selline huumor meil siin siis.

 

Homme lähme jälle Ciutasse, sest seal on mega palju alesid ja avastasime veel ühed uued poed, kuhu me pole veel sattunudki. Samas kuulsime, et augustis pidid kõige suuremad soodukad olema, niiet ootame, vaatame. Triin küsis ka bossilt ükspäev, et mis sellest linnast (Cala en Bosch) saab, kui hooaeg läbi on – siin kestab see mai kuni november, kokku 6 kuud. Boss ütles, et kõik panevad oma kodinad kokku ning siin ei kohta pm ühtegi hingelist, nagu tühjas kõrbes vb mõni heinapallike veereb. Kui kuskilt poodi vaja, peab kaugemale linna sõitma ja ükski asutus siin ei tööta, lahti ei ole. Hooaeg on läbi, siis on täielikult finito kõigega. Niipaljud, kellelt me uurinud oleme, on teise pool aastat kanaaridel, töötavad seal. Imestasime Triinuga, et mida nad kogu selle varandusega teevad, mis nad siin kokku kraabivad, kui neil vaba aega pole, teenivad ju suuri summasid. Nad töötavad 6 kuud järjest iga päev - hommikul, siis lõuna ajal on siesta ja siis õhtul uuesti tööle ja nii iga jumala päev. Siis kui see pool aastat on läbi, teevad paar puhkepäeva, isegi mitte nädalat ning sõidavad kanaaridele ja lasevad seal samamoodi edasi. Hullud.  Aga niipalju siis sellest, vässu on peal sellest kuumusest ja lähen ära tuttu. Meil siin ju nüüd iga päev 30 kraadi, mõnel päeval 31 ja kui taevas mõnda üksikut pilve näeme, tahaks pilti teha, et oo, kes siia ära eksinud, selline haruldus. Hasta luego sõbrakesed! J