Sincerely yours, Maria: Festes de Sant Joan 23.06

Holaa. Proovin nüüd kokku võtta möödunud nädalavahetuse, kui teil olid jaanid, olid meil omad pühad. Seda on tegelikult raske kirja panna, sest võin julgelt väita, et ühed parimad 2 õhtut üldse. Selline uus kogemus ja vaatemäng, uskumatu. Lõppu lisan hästi palju pilte ja videosid ka kindlasti, kui nett kohe ei luba, siis jooksvalt paari päeva jooksul.

Igatahes, alustan siis algusest. Pühapäeval ja esmaspäeval, kui festival toimus, oli meil Toro Negros tohutult palju rahvast, ei olnud pm hetke, kus oleks mõni vaba laud olnud. Pühapäeva hommikul tegime veel varase äratuse ning läksime linna festivali avamisele. Siis kolasime natuke ringi ja hakkasime kodu poole liikuma. Teadsime, et bussid liiguvad meie linna iga poole tunni tagant, seega, kui nägime kaugelt, et meie buss minema sõitis, polnud probleemi. Aga jeiii, avastasime siis, et festivali päeval sõidavad vaid iga tunni tagant. Kuna tahtsime enne tööd veel natuke lebotada kodus ja linna ei viitsinud ka enam niisama passida, hakkasime kodu poole kõndima. Kui õige ringi üles leidsime, viskasime sõrme püsti ning kolm Barcast pärit kutti võtsid meid oma auto peale ja viskasid koju ära. Läks hästi. Nii, õhtul peale tööd, kui Lucas (1 bossidest) mulle ja Triinule järgi tuli umbes 22ajal, olime nagu Soome ehitajad, kilkasime ja jätsime kõik oma tegevused pooleli, vahetasime riided ja sõitsime linna. Festival, mis need 2 päeva toimus, oli siis Sant Joan. See on üritus, mis on kohalike traditsioon ja toimub siis ainult Ciutadellas. Tähendab see seda, et tohutul hulgal rahvast koguneb 23.juunil Ciuta raeplatsile, ja kui kell lööb 14, algab suure kisa ja käraga see festival. Siis kahe päeva jooksul ratsutavad aadlikumad oma hobustel läbi rahvamassi, mõlemad õhtud järjest, kokku oli neid 120. Hobuse seljas ei tohi olla tavaline inimene, see isik peab olema saanud mingisuguse tiitli/nobeli, kas siis mõne teo või suure maajupi, rikkuse vm eest. Hobused on täiesti ära ehitud ja näevad väga graatsilised välja, mehed nende seljas on smokingutes – nad peavad hobuse seljas olema järjest need 2 õhtut, mis tahes põhjusel maha tulla ei tohi, kõigega peab hakkama saama hobuse seljas olles. Hobuste otsaees on väike kaunistatud peegel, kui inimesed karjuvad ratsanikule ’sa cappareta’ vm, siis üldiselt peatutakse ja lastakse seda katsuda – sinna peeglisse vaatamine ja selle silitamine pidi õnne tooma. Hobused olid sõna otseses mõttes inimeste keskel, neid ei olnud eraldi mingit oma rada vm – kes alla jääb, enda süü. Sellel üritusel on alati palju vigastatuid. Samuti üritavad kõik taguda hobuse rinnaesist, siis hakkab hobune perutama, tõuseb tagakapjadele ja inimesed proovivad hobust kinni hoida, kogu rahvamass lihtsalt ronib kasvõi hobuse alla, et teda tagakapjadel hoida. Siis umbes loetakse, kaua suudavad hoida ja on lihtsalt õnnelikud, see on neil mingi komme. Bosside vanemad ehk bosside bossid (nagu neid siin kutsutakse) olid baari teisel korrusel privaatruumis, kuhu meid ka kutsuti, et me saaks hästi aga turvaliselt üritust vaadata. Ühel hetkel läksime Santi, Pedro ja Lucasega (meie 3 bossi siis) mööda tänavaid kondama (trügima). Inimestel on kombeks oma koduuksi pärani hoida, siis ratsanikud käivad järjest majast majja tubades oma hobustega, pidi jälle head õnne tooma ja on lihtsalt traditsioon, see on ka hästi näha ühe video peal mul. Siis inimesed üritavad hobuseid kiusata ja on seina ääres nagu silgud karbis, tohutu trügimine käis ikka. Ciutadellas elab umbes 20tuhat inimest, aga selle festivali ajal oli seal ligi 100tuhat. Samuti kutsutakse oma kodudesse tänava pealt kõiki inimesi, kes vähegi tahavad, pakutakse süüa ja juua ja kõik on üks suur pere. Menorca põhijook on siis pomada – gin&lemon. Me läksime ka bossidega ühte majja, kus olid siis nende sugulased, tuttavad. Seal tutvusime igasugu suurte tegelastega, kes oli ibiza dj, kes oli mõne hotelli, kes jahtklubi, kes veiniketi omanik jne. Üldsegi oleme oma bosside väiksed inglikesed Triinuga, nagu nad ise meid kutsuvad ja jäi selline tunne, et tutvustasid uhkusega tervele linnale meid. Aga sellega kaasnevad ka väga mõnusad privileegid, millest kindlasti ära ei ütleJ Rohkem nii detailselt kirjutada ei jõua, vaadake videosidJ

Me olime siis baaris ’Mossets’ põhimõtteliselt abilised. Parim ’töö’ ever. Kui oli palju rahvast, olime baaris (mis oli õnneks kerge, sest müüdi ainult vett, coca, fanta, sprite, õlu ja pomadat), aga muidu anti templid kätte ja pidime baari ees inimesi tembeldama ning baari kutsuma. Mõlemal päeval venis õhtu väga pikaks, aga nalja, tantsu ja kõike headparemat sai rohkem kui küllalt. Õhtu lõppedes oli veel jaksu niipalju, et bossid õpetasid meile igasugu kohalikke tantse, väga palju nalja sai. Lisan nüüd mõned pildid ja videod, sest rohkem hetkel ei meenu, mida kirja võiks panna. Eks ma täiendan, kui midagi meelde tuleb. Kindlasti ei saa seda pilti ja kogemust vaid blogi teel edasi anda, kellel võimalus, tulge ja vaadake see mõni aasta ise üle, see on meeeeletu!

Raeplats, kuhu alguses hobused kogunesid - http://www.youtube.com/watch?v=1pU6W9IpCAE
Tänavapilt, kui Triinuga kahekesi rahvamassi järgi kolama läksime - http://www.youtube.com/watch?v=Vntr7RgsZuw&feature=youtu.be

nomnomnomm