Space Menorca, 'Ibiza calling'

Beach club

Kolmapäeva õhtul tuli Lucas peale tööd meie juurde ja küsis, kas me homme hommikul väikest tööd tahaks teha. Ehk siis oli vaja neil lisaks ühele kohalikule kutile Christianile veel kaht neiut modelliks Beach Clubi pildistamiseks. Beach club on siis meie hotelli terrassil üks väga chill koht, kus on basseinid, massaaž, baar, lamamistoolid, ’voodid’ ja palju muud mõnusat. Läksime siis hommikul kella 10ks sinna oma uniste nägudega, tegime väiksed latte’d ja alustasime. Fotograaf tegi siis palju pilte igal pool beach club’is – massaažinurgas, bassinis, lamamistoolidel, leti ääres jne. Mõne pildi jaoks anti meile juua shampust, mõne pildi jaoks kokteile. Ilus hommik. Pärast photoshooti sõime pitsat ja jäätist, jõime shampust ja lebotasime kuni tööle minekuni beach club’is, kus muidu tegelikult töötajad käia ei tohi vabal ajal. Tehtud pildid lähevad varsti hotelli kodulehele üles, kust neid siis näha võib J Jällegi üks superäge päev ja aeg lendab siin ikka väga kiiresti. Nädalavahetus ja Sant Joan oleks nagu eile olnud, aga jälle on reede ja peab ju linna Space’i minema, täna seal siis pidu ’Ibiza calling’.

Festes de Sant Joan 23.06 - 24.06.2013

Holaa. Proovin nüüd kokku võtta möödunud nädalavahetuse, kui teil olid jaanid, olid meil omad pühad. Seda on tegelikult raske kirja panna, sest võin julgelt väita, et ühed parimad 2 õhtut üldse. Selline uus kogemus ja vaatemäng, uskumatu. Lõppu lisan hästi palju pilte ja videosid ka kindlasti, kui nett kohe ei luba, siis jooksvalt paari päeva jooksul.

Igatahes, alustan siis algusest. Pühapäeval ja esmaspäeval, kui festival toimus, oli meil Toro Negros tohutult palju rahvast, ei olnud pm hetke, kus oleks mõni vaba laud olnud. Pühapäeva hommikul tegime veel varase äratuse ning läksime linna festivali avamisele. Siis kolasime natuke ringi ja hakkasime kodu poole liikuma. Teadsime, et bussid liiguvad meie linna iga poole tunni tagant, seega, kui nägime kaugelt, et meie buss minema sõitis, polnud probleemi. Aga jeiii, avastasime siis, et festivali päeval sõidavad vaid iga tunni tagant. Kuna tahtsime enne tööd veel natuke lebotada kodus ja linna ei viitsinud ka enam niisama passida, hakkasime kodu poole kõndima. Kui õige ringi üles leidsime, viskasime sõrme püsti ning kolm Barcast pärit kutti võtsid meid oma auto peale ja viskasid koju ära. Läks hästi. Nii, õhtul peale tööd, kui Lucas (1 bossidest) mulle ja Triinule järgi tuli umbes 22ajal, olime nagu Soome ehitajad, kilkasime ja jätsime kõik oma tegevused pooleli, vahetasime riided ja sõitsime linna. Festival, mis need 2 päeva toimus, oli siis Sant Joan. See on üritus, mis on kohalike traditsioon ja toimub siis ainult Ciutadellas. Tähendab see seda, et tohutul hulgal rahvast koguneb 23.juunil Ciuta raeplatsile, ja kui kell lööb 14, algab suure kisa ja käraga see festival. Siis kahe päeva jooksul ratsutavad aadlikumad oma hobustel läbi rahvamassi, mõlemad õhtud järjest, kokku oli neid 120. Hobuse seljas ei tohi olla tavaline inimene, see isik peab olema saanud mingisuguse tiitli/nobeli, kas siis mõne teo või suure maajupi, rikkuse vm eest. Hobused on täiesti ära ehitud ja näevad väga graatsilised välja, mehed nende seljas on smokingutes – nad peavad hobuse seljas olema järjest need 2 õhtut, mis tahes põhjusel maha tulla ei tohi, kõigega peab hakkama saama hobuse seljas olles. Hobuste otsaees on väike kaunistatud peegel, kui inimesed karjuvad ratsanikule ’sa cappareta’ vm, siis üldiselt peatutakse ja lastakse seda katsuda – sinna peeglisse vaatamine ja selle silitamine pidi õnne tooma. Hobused olid sõna otseses mõttes inimeste keskel, neid ei olnud eraldi mingit oma rada vm – kes alla jääb, enda süü. Sellel üritusel on alati palju vigastatuid. Samuti üritavad kõik taguda hobuse rinnaesist, siis hakkab hobune perutama, tõuseb tagakapjadele ja inimesed proovivad hobust kinni hoida, kogu rahvamass lihtsalt ronib kasvõi hobuse alla, et teda tagakapjadel hoida. Siis umbes loetakse, kaua suudavad hoida ja on lihtsalt õnnelikud, see on neil mingi komme. Bosside vanemad ehk bosside bossid (nagu neid siin kutsutakse) olid baari teisel korrusel privaatruumis, kuhu meid ka kutsuti, et me saaks hästi aga turvaliselt üritust vaadata. Ühel hetkel läksime Santi, Pedro ja Lucasega (meie 3 bossi siis) mööda tänavaid kondama (trügima). Inimestel on kombeks oma koduuksi pärani hoida, siis ratsanikud käivad järjest majast majja tubades oma hobustega, pidi jälle head õnne tooma ja on lihtsalt traditsioon, see on ka hästi näha ühe video peal mul. Siis inimesed üritavad hobuseid kiusata ja on seina ääres nagu silgud karbis, tohutu trügimine käis ikka. Ciutadellas elab umbes 20tuhat inimest, aga selle festivali ajal oli seal ligi 100tuhat. Samuti kutsutakse oma kodudesse tänava pealt kõiki inimesi, kes vähegi tahavad, pakutakse süüa ja juua ja kõik on üks suur pere. Menorca põhijook on siis pomada – gin&lemon. Me läksime ka bossidega ühte majja, kus olid siis nende sugulased, tuttavad. Seal tutvusime igasugu suurte tegelastega, kes oli ibiza dj, kes oli mõne hotelli, kes jahtklubi, kes veiniketi omanik jne. Üldsegi oleme oma bosside väiksed inglikesed Triinuga, nagu nad ise meid kutsuvad ja jäi selline tunne, et tutvustasid uhkusega tervele linnale meid. Aga sellega kaasnevad ka väga mõnusad privileegid, millest kindlasti ära ei ütleJ Rohkem nii detailselt kirjutada ei jõua, vaadake videosidJ

Me olime siis baaris ’Mossets’ põhimõtteliselt abilised. Parim ’töö’ ever. Kui oli palju rahvast, olime baaris (mis oli õnneks kerge, sest müüdi ainult vett, coca, fanta, sprite, õlu ja pomadat), aga muidu anti templid kätte ja pidime baari ees inimesi tembeldama ning baari kutsuma. Mõlemal päeval venis õhtu väga pikaks, aga nalja, tantsu ja kõike headparemat sai rohkem kui küllalt. Õhtu lõppedes oli veel jaksu niipalju, et bossid õpetasid meile igasugu kohalikke tantse, väga palju nalja sai. Lisan nüüd mõned pildid ja videod, sest rohkem hetkel ei meenu, mida kirja võiks panna. Eks ma täiendan, kui midagi meelde tuleb. Kindlasti ei saa seda pilti ja kogemust vaid blogi teel edasi anda, kellel võimalus, tulge ja vaadake see mõni aasta ise üle, see on meeeeletu!

Raeplats, kuhu alguses hobused kogunesid - http://www.youtube.com/watch?v=1pU6W9IpCAE
Tänavapilt, kui Triinuga kahekesi rahvamassi järgi kolama läksime - http://www.youtube.com/watch?v=Vntr7RgsZuw&feature=youtu.be

nomnomnomm

 

raeplats enne ja pärast

 

 

 

Santi ja Lucas, meie hotelli managerid

 

'mossetsi' neiud

 

ühest majast leidsime pacha dj, mäletaks vaid nime :(

 

Reklaaam

 

afterparty tantsutunnid bossidega

 

varahommikune 'prügimägi' linn

 

 

Teretere. Teen väikese kokkuvõtte möödunud päevadest ning järgmine kord üritan kirjutada peale seda nädalavahetust, siis peaks olema ka materjali, millest kirjutada. Viimastel päevadel midagi uut nagu teinud ei olegi, kuskile linna sõita pole saanud, sest Ricardo on tööl olnud koguaeg ja me oleme põhimõtteliselt puhkand ja lebotand ainult. Hommikul magame, kaua und jagub, siis kolame natuke mööda oma kodulinna/randa ringi ning siis tööle. Kolmapäeval sain Triinu nõusse, et peale tööd minna natukeseks Medbar’i istuma, kuna tööl oli suht kehv päev olnud ning ei tahtnud paha tujuga tuttu minna. Peale ühte pina colada’t läksime Ricsi ja Madisega kõrvallinna BigApple’sse, millest oleme palju kuulnud, aga polnud sinna veel jõudnud. See on ka karaokebaar ning seal on üks baarman, kes igavusest laulab vahepeal ja me Triinuga mõtlesime, et hakkame teda vist iga õhtu kuulamas käima, sest tal on super hääl! Väga lahe, üks hetk lasi ta meile Ewert and the two dragons’it ja meie palvel ka Tanel Padarit. Vägagi kodune tunne tuli, jee.

Reedel käisime jällegi Ciutadellas Space’s. See oli täiesti kreisi, kui palju rahvast linnas oli. Ja Manu ütles, et see pole veel midagi.. Samuti arvasid kõik järjekindlalt, et me Triinuga oleme rootslased ning tänavapeal lauldi meile Sweden, oh Sweden. Seda pole ma vist ka veel blogisse kirjutanud, et ei möödu ühtegi päeva, kus meilt ei küsitaks, kas me oleme õed, tihedamini küsitakse veel, et ’are u twins?’. Absoluutselt iga päev, siinsed kohalikud, siis isegi restoranis, kui tööl oleme, kliendid küsivad, et kas su kaksik töötab ka siin?

Kui teie tähistate jaane, siis meie hakkame siin tänasest tähistama San Joan’i. See on üks suur festival, pidavat olema aasta suurim üritus, kus linn on paksult rahvast täis, siis läbi hoovide jooksevad hobused ja igasugused traditsioonilised tegelased. Kohe lähmegi linna enne tööd veits uudistama, vaatame ka ilmselt tivoli üle. Ükspäev tegi Santi(meil 3 suuremat bossi- Pedro, Santi ja Lucas) mulle ja Triinule ka ettepaneku, et kas me tahaks pühap ja esmasp õhtu Ciutadellasse baari tööle minna. Müüksime seal Menorca põhijooki, milleks on gin and lemon. Kui tavaliselt on meil restos tööaeg 23.30ni siis täna ja homme korjab Santi meid töölt umbes 22 peale ning viib siis ööseks linna baarileti taha. Tulevad tegusad 2päeva, jeii. Reedel linnas olles näitas Manu meile ka, kus me tööle hakkame. Ta ütles, et see on megahea koht, sest meie baar asub siis ühel terrassil, kust alt kogu festival ja hobused jm läbi liigub, parim vaatekoht, ei pea loodetavasti siis selle tohutu rahvamassi sees piinlema. Kardame ka natuke tegelikult seda rahvahulka. Aga me liigumegi nüüd linna ja järgmise sissekande teen siis peale San Joan’i. Adios

Cala Pregonda; El Toro; töö; Space

Heiheii sõbrad. Pole ammu kirjutanud siia midagi, mõtlesin teha väikse up date’i. Me midagi erilist teinud polegi, kuskile sõitnud ei ole, see plaan on teisipäeval. Eks näis siis, kuhu Ricardo meid viib. Ta ise käis ükspäev kayakidega sõitmas, selle teeme kindlasti ära mõnipäev. Helesinisel veel ja koobaste vahel, mmm huvitav J Veel on plaanis minna Cala Galdana randasid avastama. See on siis koht, kuhu esialgselt pidime Triinuga elama minema. Hiljem lisan siia blogile juurde ka saarest mõne hea kaarti, siis on lugejatel hea jälgida, kui ma järjest neid kohanimesid siia lisan, et mis kus onJ Saar tegelikult on väike, ühest otsast teise sõidab pm tunniga. Nii, mis me siis viimastel päevadel teinud oleme. Nädala alguses käisime Cala Pregonda playa’l(rannas). Hommikul oli üsna kehv ilm siinse kohta – pilvine ja tuuline ning siis mõtlesime, et ehk ei hakka minema, aga kuna see oli eelmisel päeval juba Ricardoga kokku lepitud, siis oli ta 10.30 autoga meil maja ees ning siiski läksime. Tuli välja, et ilm selle koha jaoks oli super, sest me pidime rändama ja kõndima suht palju, päikesega oleks see tappev olnud. Randa oli suht pikk ja kivine tee, aga megaalt huvitav. Lisan siia ka pilte ja ehk ühe pisikese video(pange volüüm vaikseks, kui vaatate seda, tuul puhub jõhkralt). See rand ja koht üldse oli jällegi superilus. Peale seda tagasisõites tegime väikse peatuse El Torol, mis on saare kõrgeim tipp. Sinna ülesse sõit oli nagu lennutõus, kõrvad läksid lukku ja megajärsk tee. Miljonivaade oli seal küll. Ricardo käis seal eelmine aasta paraglidingut tegemas ning pakkus, et me saaksime ka seda teha, kui ükspäev peaks soov tekkima. Scary, aga tahaks ära teha küll.  

http://www.youtube.com/watch?v=gX7BszBTB3Y&feature=youtu.be

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Järgmine päev sõitsime Mahon’i, mis on siis Menorca nö. pealinn. Saime veits shopata ja leidsime ka burger king’i, kus saime üle pika aja natuke rämpsu pugidaJ Neljapäeval käisime Ciutadellas natuke poodlemas, pigem seetõttu, et Cala’n Bosch’ist natukeseks mujale saada jälle vahelduseks. Ciutadellas on ka tivoli meil nüüd, neljapäeval pandi seda üles, niiet nüüd peaks mingi päev minema üle vaatama.

 

Eelmine reede käisime õhtul peale tööd veel linnapeal uudistamas, Ciutadellas siis. Sadamas jalutades tulid meie juurde ka ühed kenad seebistaarid, kes soovisid meiega pilti tehaJ

 

 

Maasikaid tahaks! Siin pole kuskil leida, üllatav on, et värskeid asju on siin üldse megavähe, poodides üsna kesine valik. Ei eksisteeri kuskil ka toiduturge, millest puudust tunneme.

Kirjutan nüüd natuke ka meie tööst. Oleme siis tööl restoranis Toro Negro. See on Cala’n Boschi suurim restoran ning boss on kõikide jutu järgi üks parimaid. Meie panime talle igatahes hüüdnimeks Monk, sest tal peab olema KÕIK kontrolli all. Põhinali on ’salt and pepper not pepper and salt!!’ St, et lauapeal peab olema vasakul sool ja paremal pipar, mitte vastupidiJ Loogiline, et tööasjad peavad kontrolli all olema, aga ta surgib ka meie eraelus ja vabaaja tegemistes. Vahepeal keelab meil osade inimestega suhelda, kui arvab, et meil liiga palju sõpru hakkab tekkima. Ja siis teeb imelikke nalju ja nägusid, aru me ei saa kas tal tõsi taga või naljatab. Igapäev, kui avastab, et meil uus tuttav, ütleb ta meile et ’He/she is very dangerous, be careful!! I’m the only person you can trust, I’m not dangerous!!’ Naljakas mees. Töö on meil siis iga päev 18-23 (meil aeg tunni võrra taga Eesti omast). Alguses kui tööle läheme, peame umbes tunnikese niisama restorani ees seisma, olema lihtsalt ilusad ja viisakad ja andma märku, et restoran ootab. Inimesi hakkab tulema umbes poole 8 ajal, siis peame nad juhatama lauda vastavalt inimeste arvule – boss ei luba nt neljal inimesel istuda kuueses lauas. Seejärel ootame, kui neilt on võetud tellimus (ainult joogi ja magustoidu tellimusi võime ise võtta) ning tšekkide järgi viime lauda sööginõud vastavalt eel- ja põhiroale. Töötajaid on siin restoranis liialt vähe. Boss, siis üks kutt kes ei oska eriti inglise keelt(aga ta meil töötajatest kõige lahedam) ja Nacho, kes on nagu boss2 või boss junior vm ehk siis samuti suht nõme inimene, kipub liialt käsutama. Kella 20st umbes poole 23ni toimub siin täielik ringijooksmine sõna otseses mõttes, kutid jooksevad kööki söögi järgi, nendega lauda, mustade nõudega kööki jne. Jooksevad mööda restorani, sest muidu ei jõuaks kõiki teenindatud. Tellimusi võtab pmst ainult 2 inimest(boss ja Nacho), kuigi siin on ~60 neljakohalist lauda..Isegi me oleme juba bossile öelnud, et tal liiga vähe töötajaid. Nüüd varsti pidi turistihooaeg lahti minema, meil juba praegugi kõik lauad täis, eks siis näha, mis saama hakkab. Meil juhtub igapäev tööjuures midagi tobedat või naljakat, peaksin hakkama iga õhtu ikkagi blogi täiendama, kuid sel juhul vabandan ette, kuna vahepeal ajab sealne korralikult vihale ning siis peale tööd ilmselt on emotsioonid veel värsked ning see võib edasi kanduda ka blogisse J

Nüüd kirjutan natuke ka vabast ajast. Täna käisime peale hommikusööki rannas, aga jõhker tuul on, seega ei kannatanud selle liivatormi sees väga olla. Tulime tuppa, koristasime veits, kaklesime pesumasinaga ning nüüd ongi enne lõunat ja tööd mul aega natuke arvutis istuda ja blogi täiendadaJ Kolmapäeval, kui käisime peale tööd Madise töö juures (ta töötab meil üle tee Medbar’is) uudistamas, tutvusime ta bossi Manueliga, kes tegi meile tasuta pannakaid, mida igatsesime ka juba, nämmJ Neljapäeval kutsus Manu meid peole kohta nimega Cova den Xoroi, mis asub Cala’n Porter’is – see pidi olema saare üks kõvemaid kohti, klubi asub pm koobastes. Teine põhikoht on siis Ciutadellas Ibiza klubi Space, mis avati alles nädal tagasi. Sellel tänaval on veel paljupalju erinevaid kohti, meil üks teine lemmik on Jazzbahh. Igatahes neljapäeval olime peale tööd väsinud ja ei jõudnud kuskile minna. Reedel tegi Manu meile väikese üllatuse, kui oli lasknud teha meile Space VIP kaartid. Seega õhtul peale tööd läksime Medbar’i ja kui Manu oli lõpetanud, sõitsime Ciutadellasse. Pidu oli väga lahe, kuigi laupäeviti pidavat olema rohkem rahvast linnas. Kuna Manu elab Ciutadellas, siis läksime kõik tema poole ööseks, ei hakanud seda taksosõitu oma kodulinna ette võtma. Enne magamaminekut tegime kõik ta katusel basseinis veel väikse varahommikuse supluse.

Aa veel sellest tänavast, kus asuvad need baarid ja klubid Ciutadellas. See tänav asub sadamas ning selle keskel on jõgi. Kohalikud räägivad, et vahepeal täiesti suva kohapealt tõuseb vesi üle piirde nii, et on lausa klubi/baaride usteni. Keegi ei tea, miks nii on. Võibolla on piltidel näha, kui suur vahe piirdel ja veetasemel on, niiet palju maad on tõusta sellel ikka.

 

 

 

Nii, nüüd sai palju kirjutatud, mul hakkab aeg ka otsa saama, peame tegema veel väikse Supermercado tiiru enne lõunat ja siis jälle tööle. Eile boss ütles, et nooh 2 ja pool kuud veel, ma ütlesin, et ei taha sellele isegi mitte mõelda. Aga noh kui töö väljaarvata, on kõik täiesti perfectooJ



 

 

Cala Macarella beach

Täna oli jällegi super päev! Sõitsime siis lõuna ajal, kui Ricardo töö lõpetas, plaiya Macarella’sse, mis on lihtsalt amazing koht, tuhandeid kordi ilusam kui piltidel, mis guugeldades leiab. Polegi tänase kohta palju kirjutada, lisan lihtsalt palju pilteJ Samuti väike video, mis näitab, millised megakitsad teed siin randadeni viivad (ja need on kahesuunalised btw). Autodega isegi päris ligi ei saa, parklad on randadest 15 min jalutuskäigu kaugusel. Praegu veedame oma tavapärast õhtut La tapas’es (peaks hispaania keeles tähendama ’väikest suupistet’), kus on ainukesena enamvähem wifi. Õhtul saame jällegi kokku Chaplin’sis Coco ja Ricsiga, kes ütlesid, et sinna pidi täna palju inimesi tulema. Eks näis siis, mis toimps. Homme hommikul sõidame Ciutadellasse NIE’de järgi ja õhtul peale seda pidime Pedroga rääkima tööasjadest, seega puhkus hakkab lõppema. Aga okei, homseni, Hasta luego! J

Täna hommikul võtsime jälle ette käigu randa, varsti hakkab töö ja siis tihti seda lebotamist enam nautida ei saa. Täna olid jellyfish'id vallutanud meie ranna ning ujuma minna me ei julgenud. Väiksed lapsed püüdsid neid ja viskasid kividele. Neid oli meganaljakas vaadata, isegi osad täiskasvanud olid nii äksi täis nendest jellydest, ämbrite ja kühvlitega ajasid taga. Rannas jalutades tuli Coco meiega rääkima ning siis küsis, kas saaksime ühe teene teha. Palus meil Triinuga minna vesirattaga mere peale, et me teeks talle reklaami, pärast meid muidugi tuli ka sõitjaid vuhinal. Merel nägime meduuse lausa parvedes, neid oli igas suuruses, osad isegi hirmuäratavalt suured, mida varem pole näinud. See tiir tehtud, läksime tagasi oma asemetele ning Coco tõi meie juurde ühe prantsuse neiu Inese ning portugaallase Ricardo, kes on siin juba mitmendat aastat. Jutustasime nendega ning leppisime kokku, et õhtul kohtume Chaplin's bar'is. See meie kohalik peokoht siis. Ricardo pakkus välja ka idee, et võiks homme sõita kõik koos tema autoga kuhugi mujale linnast välja. Me Triinuga tahame külastada Macarella beach'i, niiet ilmselt suundume sinna:) Hetkel rohkem ei jutusta, lisan lõppu mõned pildikesed.

Täna matkasime mööda kivikaljusid teise randa, mille kaarti pealt avastasime. Ranna nimi on Playa de Son. Ikka ei suuda ära imestada, kui ilus siin on. Ujumas käies öeldi, et täna on rannas jellyfish’id, et ei soovita väga kaugele minna. Kuna neid kuskil ei näinud, pidi ju ikka uuesti minema, siis sai Triin ka väikese sutsaka jalale. Mõtlesime, et põletusele peale pissima ei hakka, küsisime vetelpääste abi, Triin sai mingit rohtu peale ning paistetus läks ära. Kõik on okei.

Kuna internetiga on meil siin üsna kehvasti, peame käima wifi’t otsimas kohvikutes. Samuti noori peale kohalike, on siin üsna vähe. Kuid 3 päeva jooksul oleme teinud juba üsna palju, 3 kuud veel ees, seega kindlasti rändame paljudesse uutesse kohtadesse. Plaanis on külastada oma saarel Ciutadellat, Mahoni, Cala’n Forcat’i, Cala en Porter’i ja palju muid kohti. Vahepeal lisan siia juurde ka igasuguseid pilte, vaadake ja kadestage siisJ

Cala'n bosch beach

Ilus hommik, mõtlesime minna randa. Loodus on siin tohutult ilus, piltsinine vesi ja selge taevas. Siin on ka väga sõbralikud kohalikud, kes lihtsalt koguaeg teretavad igalpool, kus vastu tullakse. Rannas saime tuttavaks Coco’ga, kes siis on vist meie kodurannas nö ’boss’. Ta soovitas meile ka kohti, kus võiks oma õhtuid veeta. Meie linn on väga väike, kui kuskil ringi jalutame siis juba teretatakse nagu omasid, ’Hola Maria, Hola Triin, como es das!’ Õhtul sõitsid meile külla Annika ja Keito, kellega sai siis natuke Sangriat limpsitud, jalutasime mööda sadamat ning siis kutsuti meid sisse Chaplin’s bar’i, mis oli väikestmoodi klubi. Baarmanid jällegi hästi toredad, jutustasime natuke nendega ning läksime ära koju tuttu.