The best first day of last month

Pikka juttu jälle pole, eks pildid ütlevad kõik J

Kolmapäeva õhtul käisime Ciutas peol, Space’s oli siis Brian Cross, keda kõik kohalikud olid kaua juba ootand. Super pidu varase hommikuni, hoolimata väiksest nohust ja palavikust, mis mind kimbutas (kuumahaige olen, need 36 kraadi on liiiale). Neljapäeval kui ärkasime, ei lastud kaua lebotada, aeti sadamasse ja läksime paariks tunniks merele. See jahisõit oli samuti kauaoodatud ja sobis ideaalselt meie viimase kuu esimeseks päevaks. Sai natuke kimatud, paaris rannas viskasime natukeseks ankrusse ja käisime jellyfishide keskel ujumas – super fiesta de siesta !

 

 

 

 

pikka juttu pole, mõned pildid ammusest photoshuudist, kui lasti meil töö kõrvale vahelduseks pool päeva luksust nautida

 

20.07.2013

Nädalas üks postitus on vist päris hea saavutus, hihi J Jälle teen väikse kokkuvõtte möödunud päevadest. Täna, kui lõunat sööma lähme, üritan meeles pidada, et teen töökohast paar pildikest, siis näete ka, milline mu teine kodu on. Igatahes..

Eelmine laupäev käisime Ciutadellas sadamas peol. Alustasime mõne baariga, seejärel Space ning lõpetasime kõikide lemmikus Jazz Bahh’is. Sadamas oli jällegi väga palju rahvast ning seekord nägime ka väga palju meie oma linna töötajaid, ka meie Toro Negro poisid olid end linna vedanud.

Teisipäeval mõtlesime Triinuga, et võiks kuhugi sõita. Vaatasime, et meil bussijaamas uued sildikesed, et nüüd saab osadesse unspoilt randadesse bussiga minna, kui varem pidi sinna matkama või autoga minema, mis meil ei oleks võimalik, kuna oleme iga päev tööl. Hommikul ärkasime siis varem ja läksime bussijaama. Ootasime, ootasime, bussi ei tulnud. Vahepeal on unise peaga ikka blond suht blond olla.. et sinna randa sõita, pidime siiski eisteks Ciutadellasse sõitma ja siis sealt bussiga edasi. Ei läinud siit mingit otseliini. Istusime siis bussile ja läksime Ciutadellasse, algselt tahtsime minna Cala Morelli, aga enam me sinna ei jõudnud, kuna ei oleks õigeks ajaks tagasi tööle jõudnud. Läksime siis Ciutast hoopis La Vall’i. Buss sõitis sinna umbes 20 minutit ja see teekond oli päris kriipi – väga kurvilised ning kitsad teed metsade ja mägede vahel, bussiaknast alla vaadata oli üsna jube. Aga kui parklasse jõudsime, siis pidime veel natukene jalgsi matkama ja olimegi järjekordses ilusas rannas. Kuna see on meie linnast pm teiselpool saart, saime seal olla vaid tunnikese, kui pidime juba uuesti kodupoole sõitma hakkama.

Kolmapäeval  peale tööd saatis monk meid bosside juurde. Tuli välja, et keegi siin meie majas lõhub pesumasinaid, 7st kolm juba katki. Keegi kannatamatu jõuga avab neid, kui masin pole veel lõpetanud. Ja üldsegi toimub meil siin ikka igast asju, täiesti kirju seltskond meil siin majas koos. Igatahes, tõsised jutud räägitud, pakuti meile uut ’tööotsa’. Nimelt on meil tulemas siin hotelli beach club’is suurem avapidu – opening party with Space Menorca ja siis bossid tahavad, et me Triinuga seal tööl oleks. Hea vahelduseks midagi teistsugust, ootame juba huviga. See pidu algab kell 17, seega peame vahetult enne seda seal olema, siis umbes 20 ajal, kui Toro Negros on kiire aeg, minema neile appi ja siis peale Toro’t uuesti Beach Club’i. Tuleb tegus päev.

Neljapäeva hommikul oli meil koolitus restoranihügieeni jms kohta. Koolitus oli muidugi hispaania keeles, aga kuna näidati pilte ka, oli see kõik, nagu ikka, väga loogiline ja saime aru küll.

Reedel oli ühel Eesti neiul Evelil sünnipäev. Käisime hommikul Triinuga Ciutas poes, tahtsime minna suurde Mercadosse, kuhu tegelikult minnakse autoga, sest see kaugel, aga me võtsime selle tripi ette jala. Kuuuuum jalutuskäik sai sellest. Igatahes, plaanisime Evelile teha rannas õhtul üllatuspeo, aga muidugi jõudis see info enne ka temani. Polnud oluline, peale tööd oli jälle kogu hotellirahvast rannas, olid ka osad kliendid, sõime torti (mis oli ühe koka tehtud - superhea), laulsime Evelile mitmes keeles ja jõime sangriat. Täna, laupäeval, magasime kaua, tegime väiksed koristused ja varsti juba lõunatama ja tööle. Homme plaanime minna koduranda (loodame, et meduusikesed on nüüd jälle ära läinud), ülehomme lähme kõrvallinna Son Xoriguer’i külla ühele Eesti neiule Kathleenile, kes käis siin eelmine aasta praktikal, see suvi on lihtsalt parema palga eest tööl siin.

Lõppu nüüd jälle mõned pildid ja järgmine kord ilmselt kirjutan peale Beach club opening party’t.  Olge kallid ja nagu täna avastasime, on juba vähem kui pool aega veel ja olengi jälle kodus, aeg ikka lendab siin. Kallikalli, järgmise korrani!

 

 

stuck in the toiletroom

Niiii, juba on käes juuli, varsti juba august ja siis kodu paistab jälle. Lõpp hakkab järjest kiiremini minema, kindel see. Teen viimaste päevade kokkuvõtte, minust ikka järjekindlat blogipidajat ei saa.. igatahes üleeile ehk siis esmaspäeval käisime hommikul linnas, Ciutas. Tahtsime Mercadonasse minna, suur kauplus, kust saab kõike vajalikku, aga meil seda pudipadi nii palju vaja, et tahtsime Ricardoga autoga minna. Rics aga oli hommikul tööl ja siis me läksime varem linna, leppisime kokku, et tagasi siis tuleme koos. Rääkisime aga üksteisest mööda ja kui olime juba tükk aega linnas kolanud, burgerking’sis burksid ära söönud, hellasime Ricsile, et kus ta siis kondab.  Ta teatas meile, et on juba Mercadonas. Igatahes meie saime aru, et ta võtab meid linnast peale ja lähme koos sinna poodi, ta sai aru, etkohtume seal.. Nojah, käis siis poes ära, võttis meid linnast peale ja tulime ära koju. Peab nüüd mõni päev uue katse tegema poodiminekuks. Eile, teisipäeval, oli Annikal sünna. Meie kooliõde, kes elab Keitoga teises linnas. Selle puhul läksime siis kõik Cova d’en Xoroi’sse, mis on klubi, mis on ehitatud merekohal olevatesse koobastesse. See koht on tõsiselt vapustav, kes veits viitsib, guugeldage ja vaadake pilte! Öösel seal midagi jäädvustada oli suht võimatu. Kuna meil tekkis trantspordiga väike probleem, tuli hea Keito meile järgi, see koht asub siis meie kodulinnast u mingi 60km kaugusel. Pidu oli väga äge, rahvast oli palju, saksofon terve öö taustaks. Väga tore oli kõiki oma eestlasi näha. Aga Cova d’en Xoroi on tõesti uus kõige lemmikum koht mul!

Hommikul põõnasime, kuni und oli, käisime söömas ja siis läksime merre väiksele värskendusele, mis oli parim taastus üldse. Mõtlesime, et hakkame nüüd iga hommik käima ujumas (päris viitsimegi), lihtsalt nii superhea olla seal vees.

Töö juures Toro Negros tegime veits naltsi ka täna ikka. Nacho (töökaaslane) saatis mind siis õhtul naistevetsu paberit juurde viima, seal oli veel üks norrakas oma tütrega. Juhtus siis nii, et suutsime sinna vetsu kinni jääda. Toaleti uks ei tulnud lihtsalt enam lahti. Siis kui lõpuks keegi kutsuti, logistati selle lingi kallal kaua ning lõpuks loobuti ning löödi uks eest. Kui boss mind nägi, siis ütles, et oleks ta teadnud, et ma ka seal sees, oleks ta selle ukse kinni jätnudki. Selline huumor meil siin siis.

 

Homme lähme jälle Ciutasse, sest seal on mega palju alesid ja avastasime veel ühed uued poed, kuhu me pole veel sattunudki. Samas kuulsime, et augustis pidid kõige suuremad soodukad olema, niiet ootame, vaatame. Triin küsis ka bossilt ükspäev, et mis sellest linnast (Cala en Bosch) saab, kui hooaeg läbi on – siin kestab see mai kuni november, kokku 6 kuud. Boss ütles, et kõik panevad oma kodinad kokku ning siin ei kohta pm ühtegi hingelist, nagu tühjas kõrbes vb mõni heinapallike veereb. Kui kuskilt poodi vaja, peab kaugemale linna sõitma ja ükski asutus siin ei tööta, lahti ei ole. Hooaeg on läbi, siis on täielikult finito kõigega. Niipaljud, kellelt me uurinud oleme, on teise pool aastat kanaaridel, töötavad seal. Imestasime Triinuga, et mida nad kogu selle varandusega teevad, mis nad siin kokku kraabivad, kui neil vaba aega pole, teenivad ju suuri summasid. Nad töötavad 6 kuud järjest iga päev - hommikul, siis lõuna ajal on siesta ja siis õhtul uuesti tööle ja nii iga jumala päev. Siis kui see pool aastat on läbi, teevad paar puhkepäeva, isegi mitte nädalat ning sõidavad kanaaridele ja lasevad seal samamoodi edasi. Hullud.  Aga niipalju siis sellest, vässu on peal sellest kuumusest ja lähen ära tuttu. Meil siin ju nüüd iga päev 30 kraadi, mõnel päeval 31 ja kui taevas mõnda üksikut pilve näeme, tahaks pilti teha, et oo, kes siia ära eksinud, selline haruldus. Hasta luego sõbrakesed! J

viuviuu

List asjadest, mida igatsen ja mida tahaks vägavägaa. Justnimelt asjadest, sest pere ja kallite sõprade igatsus ju ilmselge L

 

·         The Bodyshop’i kehavõi!!

·         Värskehapukurk

·         Pelmukad ja hapukooor

·         Hea internet/wifi

·         Puhta looduse näokreem

·         Oma kasvuhoone tomatid, kurgid.

 Jätkan listi, kui midagi meenub, praegu kohe ei tulegi meelde rohkem midagi.

Ei tea, mida teised praktikalised siin majas ilma meieta teeks. Meil on siin nimelt nii, et koridoris läheb tihtipeale alarm tööle. Ja siis peab minema hotelli adminni juurde ütlema, et ta selle kinni paneks. Samuti kaob wifi ära, kui alarm tööle läheb. Mõtlesime, et kuidas see alati käib, kui nt koju tuleme kas töölt või rannast või kust iganes. Küsisime teistelt eestlastelt, et mida nad teevad, kui nt wifi ära kaob või koridorist pinin pihta hakkab. Nad ütlesid, et ei midagi, otsivad uue tegevuse, et küll vait jääb see alarm ja nett tagasi tuleb. Jah sellepärast saab korda lõpuks kõik, et meie Triinuga käime adminni juures kisendamas. Meile öeldi ka sealt letist, et kuidas me ainukesed oleme, kellel nett koguaeg kaob ja alarm häirib. No what the hell, nagu välja tuleb, teised lihtsalt ei vaevu ennast liigutama, et asi korda ajada. Istuvad, ootavad ja kannatavad, kuni ’iseenesest’ asi korras.

 

Kolmapäeval oli lahe õhtu. Kui töölt koju tulime, olid meil maja eest Ricardo ja Jackson, kutsusid randa Sangriale, seal oli ühe tüdruku (teiste eestlaste Rita ja Eveli toakaaslane Rèka, kellele me millegipärast ei meeldi eriti) sünnipäeva tähistamine. Otsustasime siis korraks minna, vahetasime toas tööriided ära ja randa. Megamõnus lebo liival, ringi keskel vast umbes 10liitrine anum Sangriat puuviljadega ja tuju kõigil hea. Tutvusime jälle uute inimestega, lõpuks jäime jutustama ühe briti ja osade itaallastega ning koju magama saabusime veidi peale nelja. Liival värske õhu käes rannatoolides oli lihtsalt nii mõnus, et oleks võinud sinna jäädagi.

Täna, reedel, jalutasime mööda mereäärt linnast välja kohta nimega ’Titanic park’. Seal on baar, basseinid, lamamistoolid, ägedad töötajad ja kõik vajalik megamõnusaks lebotamiseks. Ehk siis tänase hommiku veetsime lihtsalt ujudes ja vedeledes. Nüüd üllaülla jälle tööle ja õhtul ehk BigApple’sse korraks.

Space Menorca, 'Ibiza calling'